Kuskilt on kõrva taha jäänud, et universum on nagu kvantarvuti – lõputu number paralleelselt jooksvaid võimalusi, millest siiski ainult üks lõpuks välja valitakse…

Nendega oli samamoodi. Kuidas peaks üks truult paarisuhtes viibiv noormees üleüldse sellisesse situatsiooni sattudes reageerima? Või - kuidas on üldse võimalik sellisesse situatsiooni sattuda?

Kõik sai alguse animest. Just for reference - Ichigo 100%, Futakoi, ja Futakoi Alternative. Noh, kui lõpuni aus olla, siis ilmselt küll pigem mingist sügavale igasse mehesüdamesse istutatud ihast, millest enamus meist oma igapäevatoimetuste vahel rabeledes mööda soovib vaadata.

Mina ei soovinud peale kolmenädalalist 2D fiktsionaalsete polügaamsete suhete uimastavasse võlusse langemist enam mööda vaadata… pigem tekkis mingi kummastav ärevilolek, tunne, et hõljud kusagil reaalsuse ja irreaalsuse piirimail, kus joonistused võtavad hinge sisse ja väljamõeldud loojupid koonduvad üheks tugevaks teravikuks, mis rebestab reaalsuse kude nii-nii vaevata…

Maailm, universum on täis võimalusi. Ma olen üha kindlam, et kui oma aju ja soovid õigele lainele keerata, neid kuidagi universumiga harmooniasse painutada, siis on võimalik teatud piirides kuiva matemaatilist tõenäosust eirata ning saavutada asju, mis veel mõned tunnid enne nende juhtumist tunduvad niivõrd ebatõenäolised, et tundub kergem juhuslikult surma saada, kui tõega sääraseid asju enda silme ees lahti rullumas kujutada…

Eks ta muidugi tõsi ole, et ka kõige suurem tõenäosus vajab teatud kaasaaitamist, väikestest rääkimata. Võimatu on osta raamatut, kui oled nelja seina vahel maailmast ära lõigatud. Võimatu on kogeda uut moodi kirge, kui keeldud koduläve koos kõige kalli ja kaua tuttavlikuga selja taha jätmast, et väljuda langeva öö katte all ning leida koht, kus on palju keskmisest enam suhtlemisaldis inimesi.

Küllap on tegu mõtteblokiga… peab endasse ja OMA maailma lihtsalt piisavalt usku olema, ning kohe hakkavadki juhtuma väga kummalised, head, aga kummalised asjad…

Too õhtu tulid kummalised asjad kahekaupa. Kummaline on viibida valvurite ja oma enesealahoiuinstinkti kiuste rohkem kui 100 aastat vanas keraamikatehases, kuhu sisse pääsemiseks pidi ronima üles mööda väga roostetanud ja kahtlast raudkonstruktsiooni, et siis leida end 5 meetri kõrgusel maapinnast kaldus ja vihmast libeda eterniitkatuse pealt, ainsaks valikuks toll tolli haaval vastukallakut nihkuda ja loota, et kingatallad pakuvad piisavalt haardejõudu, sest kui juba libisemiseks läheb, siis lõpetad kõrgelt kukkumisega. Surma ilmselt ei saa, aga väga valus oleks ikkagi. Mobiilivalgel mööda vanu-vanu ruume ringi ronida, põigelda hiiglaslike masinate vahel ja piki käänlevaid savipottidega üle ujutatud riiulite vahelisi galeriisid sügavale aastakümnete tagusesse minevikku sukelduda on tõsiselt tontlik elamus. Iga kõlks võib tähendada valvurit, iga sinu enese jala alt tulev krõps või krigin kindlat sissekukkumist… öö soosis meeletust ja kui ma oma kõrgusekartuse kiuste end lõpuks mööda seina alla libistasin, tajusin imestusega, et adrenaliini oli kogu selle aja asendanud mingi täiesti mõõtmatu suurusega usaldus oma tuleviku vastu, sama hästi kui teadmine, et täna lähevad asjad seda rada pidi, mida mööda SINA neid tahad näha minevat.

Soojast ööst kriimustatud pükste ja roostepunaste kätega sooja majja sisenedes seati lava järgmise kummalisuse realiseerumiseks. Ma pole kunagi oma tugevuseks pidanud peaaegu tähenduseta flirti, mis koosneb teravmeelsetest huumorikildudest ja mingist kummastavast sensuaalsusest, mis verbaalselt vallandudes põimib sinu vestlus-, ei, pigem siiski flirdipartnerid kindlalt pehmesse ja siidsiledasse võrku… too õhtu oli õhk sellest minu puhul haruharva ettetulevast võrgust täiesti küllastunud, see oli nagu must auk, mille mõjuvälja sattudes pole enam teist teed kui selle mõjule alluda ja lasta (tahtlikult painutatud) tõenäosusel oma töö teha.

Nii juhtuski, et minu animet vaadates üles piitsutatud unelmad leidsid endale reaalse väljundi, ning mina leidsin end pimedast toast ühel laial voodil, paremal pool üks kawaii 20 aastane blondiin ja vasakul pool veelgi enam kawaii 20 aastane blondiin… võrk töötas. Kehad põimusid, õhk muutus pingest raskeks, huuled avanesid, kusagilt kerkis esile viimset mõistust uputav niiskete, pehmete ja vallatute neidisekeelte hurm… on täiesti uskumatu, kuidas kaks head sõbrannat võivad niivõrd plahvatuslikult avastada seni latentsena püsinud kire, külgetõmbe üksteise kehade vastu, kui nende vahel on maanduseks mehekeha.

Ebatõenäosused kerisid end ridamisi oma argipäevakookonitest lahti ning muutusid fantastilise tõelikkusega kirjatud liblikateks, mis kogunesid kusagil kõhuõõnes ja tekitasid magusat kõdi, kui vähem kui kümne sentimeetri kaugusel minu silme ees kaks neidist üksteise rindasid hellitasid, hingeldades üha kiirenevas tempos, samal ajal kui kumbki mu kätest silitas nende mõlema kirest niiskete alakehade õrnemaid osi…

See pool tunnikest kulmineerus nagu arvata võib, kuid unemaailm ei lõppenud sellega, vaid kestis rammestuse poolt hillitsetumal kujul veel palju tunde hetkeni, mil pärastlõuna vajutas päikesekiired pehmelt kardinate vahelt sisse ja peo viimased riismedki pakkisid end kokku, et kodutee jalge alla võtta. Samal hetkel, kui kallistasin kumbagi oma öistest kaaslastest hüvastijätuks, jättis minuga selleks korraks hüvasti ka mind öö läbi hellitanud irreaalsus, tõenäosused keerasid oma hullumeelse vindi maha ja naasid oma tavapärasesse vormi, viies mind endaga kaasa…

Aga mälestused jäävad, ja kunagi, loodetavasti varsti, koguneb minus jälle piisavalt seda teravust, mis lõikab mind mõõdetud tundideks argipäevaäravooluseadustest välja ning tõstab troonile kõige pisema tõenäosusega, ent kõige meeletuma ja ettearvamatu olemusega seiklusepojakese, ning fiktsioonidest saab jälle kuumavate kehade valgete linade vahel kirglikult üles kirjutatud poeem…